Kas tellijal on õigus nõuda kallima parandamisviisi kulude hüvitamist?
Pooled sõlmisid 2021 aasta juunis töövõtulepingu, mille kohaselt pidi kostja hankima ja paigaldama tootmisruumidesse gaasivarustuse ja katlamaja seadmed, sealhulgas gaasi-õhkkütte puhurid. Lepingu lisas olid märgitud puhurite müratasemeteks 42 ja 47 detsibelli. Pärast töö vastuvõtmist selgus, et seadmed tekitasid ruumides oluliselt rohkem müra, laborimõõtmised näitasid müratasemeks 62 detsibelli tootmisruumis ja kuni 75 detsibelli 2 meetri kaugusel puhurist.
Kuna kostja puudusi ei kõrvaldanud, tellis hageja uued, vaiksemad puhurid ja nõudis kostjalt lepingutingimustele mittevastavate puhurite demonteerimise, asenduspuhurite soetamise ja paigaldamise kulu (51 968 eurot) ning puhurite mürataseme mõõtmise kulude hüvitamist.
Üheks keskseks vaidlusküsimuseks kohtuasjas oli, kas tellijal (hagejal) võib olla õigus nõuda töö parandamise kulude hüvitamist ka juhul, kui ta valis olemasolevatest parandamisviisidest kallima lahenduse.
Kostja väitis, et hageja tellitud uute ja vaiksemate puhurite paigaldamine oli liiga kulukas ja töö lepingutingimustele mittevastavust oleks saanud kõrvaldada odavamate tehniliste lahendustega, näiteks lisaisolatsiooni või puitrestide paigaldamisega. Hageja leidis vastupidi, et kostja ei kõrvaldanud puudusi ettenähtud tähtajaks ja tal oli õigus lasta töö parandada kolmandal isikul, isegi kui see osutus kulukamaks.
Riigikohus selgitas 22.10.2025 tehtud lahendis, et VÕS § 646 lõike 5 järgi saab tellija nõuda töö parandamise kulude hüvitamist mõistlikus ulatuses.
Kui tööd on võimalik parandada mitmel erineval viisil, kuulub parandamise viisi valik üldjuhul töövõtjale (VÕS § 646 lg 1 teine lause), eeldusel et valitud viis võimaldab töö viia lepingutingimustega vastavusse. Kui aga töövõtja puudusi ei kõrvalda ja tellijal tekib õigus lasta töö parandada kolmandal isikul VÕS § 646 lg 5 alusel, ei muutu tellija nõue ebaseaduslikuks ega lubamatuks üksnes seetõttu, et ta valis olemasolevatest võimalustest objektiivselt kallima parandamisviisi. Samas võib mitme erineva parandamisvõimaluse olemasolu mõjutada kulutuste hüvitamise nõude ulatust, sest VÕS § 646 lg 5 kohaselt saab tellija nõuda töö parandamise kulude hüvitamist vaid mõistlikus ulatuses, arvestades töö väärtust, puuduse olulisust ja valitud lahenduse otstarbekust.
See tähendab, et kui tööd on võimalik mitmel viisil parandada, peab tellija võimaluse korral valima soodsaima võimaluse, millega saab töö lepingutingimustega vastavusse viia.
Oluline on ka Riigikohtu seisukoht tõendamiskoormuse jaotuse osas: kui tellija on esitanud tõendid parandamise maksumuse kohta, peab töövõtja tõendama, et sama tulemust oleks saanud saavutada odavamalt. Seega ei saa töövõtja üksnes väita, et töö parandamine oli liialt kallis, vaid ta peab seda ka faktiliselt tõendama.
04.11.2025