Mis erinevused on mittetehingulisel,
kausaalsel ja abstraktsel võlatunnistusel?
Nagu küsimusest nähtub ja võib järeldada, tunnistab Eesti õigus kolme liiki võlga tunnistavat dokumenti, millel on erinev tugevus, kui soovitakse neist tulenevaid nõudeid kohtu kaudu maksma panna.
Riigikohus selgitas 2024 aprillis tehtud lahendis, et kui võlausaldaja esitab võlgniku vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus ja kuna võlatunnistus on leping, saab sellest rääkida üksnes juhul, kui on tuvastatav poolte tahe olla lepinguliselt seotud.
Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega ei taotle pooled mitte õigustehingulist reguleerimist, vaid sellega võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust, ega piira tunnistuse andja tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist.
Ja üksnes juhul, kui tegemist on tehinguga, saab anda hinnangu, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) või kausaalne (deklaratiivne). Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms.
Kui hageja tugineb nõuet esitades konstitutiivsele võlatunnistusele, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlatunnistuse aluseks olevast õigussuhtest tulenevale nõudele põhineva alusetu rikastumise tagasinõude esitamisel.
Kausaalse (aktsessoorse) võlatunnistuse kehtivus on aga seotud põhikohustuse kehtivusega. Ja kui konstitutiivse võlatunnistuse puhul ei pea hageja võla sissenõudmiseks esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse, siis deklaratiivse võlatunnistuse puhul ainuüksi sellest ei piisa. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid.
Seega, nagu ülaltoodust selgub, võib võlatunnistustest tulenevate nõuete maksmapanekuga seonduv olla oluliselt keerulisem, kui algselt arvatakse.
Nagu küsimusest nähtub ja võib järeldada, tunnistab Eesti õigus kolme liiki võlga tunnistavat dokumenti, millel on erinev tugevus, kui soovitakse neist tulenevaid nõudeid kohtu kaudu maksma panna.
Riigikohus selgitas 2024 aprillis tehtud lahendis, et kui võlausaldaja esitab võlgniku vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus ja kuna võlatunnistus on leping, saab sellest rääkida üksnes juhul, kui on tuvastatav poolte tahe olla lepinguliselt seotud.
Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega ei taotle pooled mitte õigustehingulist reguleerimist, vaid sellega võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust, ega piira tunnistuse andja tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist.
Ja üksnes juhul, kui tegemist on tehinguga, saab anda hinnangu, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) või kausaalne (deklaratiivne). Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms.
Kui hageja tugineb nõuet esitades konstitutiivsele võlatunnistusele, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlatunnistuse aluseks olevast õigussuhtest tulenevale nõudele põhineva alusetu rikastumise tagasinõude esitamisel.
Kausaalse (aktsessoorse) võlatunnistuse kehtivus on aga seotud põhikohustuse kehtivusega. Ja kui konstitutiivse võlatunnistuse puhul ei pea hageja võla sissenõudmiseks esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse, siis deklaratiivse võlatunnistuse puhul ainuüksi sellest ei piisa. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid.
Seega, nagu ülaltoodust selgub, võib võlatunnistustest tulenevate nõuete maksmapanekuga seonduv olla oluliselt keerulisem, kui algselt arvatakse.
11.06.2024